Eiliki Pukk 

OOTUS- LOOTUS- ARMASTUS

It takes a village to rise a child

 

Ootus – see on kõikehõlmav. Ootel on unistused ja soovid. Pulmapidu ja valge

kleit. Töö kodust väljaspool. Ootel on uus elu minu sees.

Ootan mõistmist ja toetust oma mehelt ja perelt. Iga päevaga on mul raskem

töötada. Õhku jääb puudu ja toit käitub maos kui hape. Väiksemad lapsed

vajavad üksteise võidu tähelepanu, suurem õnneks on juba ise toeks kui

paluda. Pere vajab toiduvalmistajat, aed hoolitsejat. Kevad tuleb roheliste

näppudega, ümarate munadega, kluksuvate kanadega. Loodus on ootel koos

minuga.

 

Lootus – see kestab, kuigi argipäeva tööd muudavad mind vahel möirgavaks

Mamazillaks. Ma ei taha olla kuri aga vahel pole enam jõudu loota, et kuuldi-

tehti-aidati. Loodan, et beebi on tugev ja terve. Jaotan mõttes toimetusi enne

ja pärast sünnitust lahtritesse. Ehk homme ma pole nii väsinud ja toitki seisab

paremini sees.

 

Armastus – see on ainus, miks talun neid minestuseni hirmu peale ajavaid

analüüse. Põhjus, miks tõusen voodist, kuigi heidaks parem talveunne, kuniks

aeg on käes.

Soovin väga olla see haldjalik kaunis naine nagu kujutatakse ootel olijaid

kunstipärastel fotodel. Puhanud ja rõõmus. Täiuslike lastega, kes ei virise ja

kindlasti kõikvõimsa, kuid hella mehega.

Vahel olengi :)

 

Oma neljandat last kandva Viivika nimel

Eiliki Pukk
Pärnumaa, kevad 2018